Meie meister Dorado

Mestre Dorado

Minha mãe sempre me disse
Pra procurar a verdade
Não se levar pela tristeza
E buscar a felicidade (M Dorado)

Iê viva meu mestre, camará!
Dorado (Bernardo Tinoco) sündis Rio de Janeiros 25. aprillil 1974. Ta sai oma hüüdnime Mestre Marromilt, kelle juures alustas capoeira õppimist 90-ndatel Travessa Angrensel, kus asus vanasti Centro Cultural Senzala, kuhu Marrom kuulus.

Olles Mestre Marromi pühendunud õpilane, läks Dorado kaasa muutusega capoeira Angola poole. Ta oli kohal kõigil Mestre Marromi kursustel ning grupi Capoeira Angola Marrom e Alunos õpilaste korraldatud roda'des.

Saanud aastal 1998 diplomi ajakirjanduses Rio de Janeiro (RJ PUC.) ülikoolist, alustas Dorado aktiivset tööd capoeira-maailmas Mestre Marromi juures aidates tal läbi
viia tunde Acalanto koolis alates 1994-ndast aastast, samal ajal õpinguid jätkates.

Tol ajal ei pakkunud capoeiraga töötamine mingeid rahalisi võimalusi, kuid need olid head õppetunnid, mis motiveerisid teda veelgi enam treenima. Dorado võttis osa erinevatest Mestre Marromi juhitud esinemistest Rio de Janeiro koolides ja kultuurimajades.

Aastal 2007 avas uksed Centre Culturel Cajueiro, koht aadressil 13 Rue de la Manutention Bordeaux’s, mis tegeleb traditsioonilise capoeira Angola kultuurilise jätkusuutlikkuse ja arendamisega. Nii nagu kinnitab selle logo, tegeleb Escola Cajueiro ka muude Brasiilia rahvatraditsioonidega, põhiliselt samba de roda, coco de roda ja jongo'ga.

Escola de samba do Vila Rica. Morro dos Tabajaras, Copacabana, Rio de Janeiro, 1994
Koos oma suure sõbra Marcelo „Negão'ga“ hakkas ta töötama Samba Vila Rica koolis, mis asus Copacabana taga Tabajarase favelas. See töö kandis vilju, korraldati roda'sid, millest võtsid osa suured meistrid nagu Mestre Angolinha, kes innustas ja aitas Doradot tema töös. Siis, Marcelo „Negão“ surma tõttu need kursused katkesid. Aastal 1996 jätkas ta oma sõbra Garça'ga, kes oli samuti capoeira-õpetaja, oma ühiskondlikku tööd Morro de Babilônias, mis asus Leme favelas. Sellest ajast pärinevad tähtsad hetked nagu kadunud Mestre Mucungê külaskäik.
Dorado, Mestre Mucungê ja Garça. Morro de Babilônia, Leme, Rio de Janeiro, 1997
Dorado alustas oma esimest tasustatud capoeira-tööd Viva Mais nimelises kultuurimajas, kus ta andis tunde, kuni keskus kinni pandi aastal 2001. See oli saavutuste, õppimise ja sõpruse koht.

Dorado ja lastetrennid Brasiilias

Dorado andis aastatel 1996 kuni 1998 tunde lastele Santa Rosa de Lima kolledžis, samal ajal aidates Mestre Marromil täiskasvanute tunde anda . Sel ajal tegutses ühing Parque Lages, Rio de Janeiro botaanikaaia kvartalis.

1998 alustas Dorado tööd Tijuca koolis Oga Mitá lastega alates 4-ndast eluaastast, noorte ja täiskasvanutega ning organiseeris oma õpilastega roda'sid Saens Peña väljakul, kus käis erinevaid Rio de Janeiro meistreid nagu Mestre Russo.

Dorado töötas ka Santa Terezas, Casa Monte Alegres, Britânica koolis ning hilisemalt Café Cultural-Academia Gisele Tapias nimelises kohvik-kultuurimajas.

Samal ajal omandas ta psühhomotoorika eriala instituudis IBMR, baseerudes õpingutes liikumistehnikatele, mida arendas capoeira-töös lastega alates teisest eluaastast Casa Monte Alegres.

Dorado ja Mestre Gato Preto

1997-ndal aastal alustas Dorado oma capoeira-instrumentide: atabaque'de, berimbau'de, recoreco'de, agogô'de ning teiste löökpillide valmistamisega. Ta kohtus Mestre Gato Preto'ga 1998-ndal aastal ning võttis osa tema kursustest Rio de Janeiros ja São Paolos. Ta võttis osa Mestre Gato Preto CD salvestamisest ning alustas uurimistöö ja rea intervjuudega mestre kohta, et kirjutada tema elulugu. Uurimistöö viis ta Santo Amaro da Purificaçãosse, kus ta kohtus selle piirkonna suure maculelê-figuuri, dona Zilda Paimi, raamatu „Relicario popular“ autoriga.

Dorado käis ka São Brazis, Mestre Gato Preto sünnikohas, mitme intervjuu tarbeks, et neid oma raamatus kasutada. Intervjuusid saab kuulata siit:



Aastal 2000 võttis ta osa Caxiase roda'st, mida juhib Mestre Russo, kellega sai sõbraks. Tänaseks on Mestre Russo Dorado osavõtul kirjutanud raamatu „Expressões da Roda Livre“, mis räägib Rio de Janeiro kõige pikemate traditsioonidega tänava-roda loomise kuulsusrikkast ajaloost. Dorado on oma capoeira-õpingutel kohanud paljusid meistreid, kellest on nüüdseks saanud tõelised sõbrad, nende seas (nimetades vaid mõnda!) Mestre Angolinha, Mestre Nó, Mestre Claudio de Feira Santana, Mestre Camaleão, Mestre Formiga, Mestre Manoel, Mestre Zé Bahiano, Mestre Dominguinhos, Contra Mestre Baba, Mestre Cobrinha, Mestre Jurandir, Mestre Boca Rica, Mestre Brandão, Mestre Felipe de Santo Amaro, nimetamata sõpru ja tuttavaid capoeiristasid Rio de Janeiros, Salvadoris, São Paolos ja Euroopas, kuhu Dorado tuli Capoeira Angolat edendama.

Ühel oma reisil Euroopasse käis Mestre Marrom Bordeaux’s, mille capoeiristadele
Pariis, 2000
hakkas see kunst meeldima ning nad tegid ettepaneku luua seal Capoeira Angola ühing. Mestre Marromi kutsel asus Dorado Bordeaux’sse Capoeira Angolat edendama ja korraldama. Ta jättis oma grupi õpilased Brasiilas „Borracha“ ning teiste Mestre Marromi õpilaste õpetada.

Aastast 2002 arendab Mestre Dorado Capoeira Angolat Bordeaux's, baseerudes Mestre Marromi õpetusmeetoditele ning Mestre Gato Preto alustõdedele ja rituaalidele.

Muusikaline tegevus

Mestre Dorado on salvestanud või olnud kaastegev mitmetel capoeira Angola CD-del (loe lisaks!).